Selles postituses väike ülevaade sellest, kuidas toimetame ja mida hindame  mesilasemade kasvatuse juures. Kuna aktiivne mesilasemade kasvatusprotsess vältab ca ühe kalendrikuu, siis kõiki tegevusi ühe postituse alla ei mahuta, vaid esmalt piirdume protsessi esimese poolega.
Mesilasemade valik saab alguse juba kasvatusele eelneval aastal perede läbivaatuse käigus tehtava hindamisega. Selle tarvis kasutame iga taru juures tarukaarti, kuhu märgime hindeid ja tähelepanekuid pere suuruse, rahulikkuse, sülemlemiskalduvuse, arengu ja meetoodangu kohta. See aitab valida järgmiseks aastaks korralikku paljundusmaterjali. Olulised on ka andmed talvitumise kohta.
Kuna mesindushooaeg Eestis on lühike, on oluline mesilasemade kasvatusega alustada nii vara kui võimalik ja nii hilja kui vajalik. Eelkõige on oluline  piisava korje olemasolu, et mesilasvaklade vastuvõtmine oleks hea ja vakladele jätkuks piisavalt toitu. Hiljem on oluline ka piisav leskede ehk isasmesilaste olemasolu, et mesilasema munad oleksid võimalikult kaua viljakad.

Mesilasemade kasvatuseks kasutame vageldusmeetodit, ehk haudmekärgedest võtame spetsiaalse tööriista- vageldusnõela abil 1 päeva vanuseid mesilasvaklu ja paigutame need plastmassist emakupualgetesse. Mesilaste puhul on huvitav fakt see, et toidu koostisega määratakse, kas vaglast saab tavaline töömesilane (kes samuti emassugu) või mesilasema.

Emakupualged koos raamiga tõstame selleks spetsiaalselt ette valmistatud tugevatesse ammperedesse, kus ammede ülesanne on kupualgetesse paigutatud vaklade söötmine ja vahast kuppude ehitamine. Vaglast moodustub  kupus nukk ja ca 12. päeval peale vageldamist mesilasema.  Kuna mesilasperes üldjuhul kahte perenaist ei tolereerita ja esimesena kooruv mesilasema "killib"  ülejäänud veel koorumata konkurendid, tuleb kupud enne mesilasemade koorumist puuristada.

Veel enne emade koorumist on aeg luua tulevaste mesilasemade jaoks uued kodud. Sellest aga juba mõni teine kord...